kas pole mitte nii?

Elu EI TOHIKS olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning karjuda "Issver, milline reis!!!"

seebikas "Eikellegi Kristin"

Eikellegi Kristin 147/220 Kristin möönab, et on sõltuvuses Coca Colast. Messengeris tunnistab ta Kristole, et ta on Mareki järele samamoodi arust ära nagu viimane korvpalli järele. Aire manitseb Kristot klubides tantsimisest loobuma. Aire astub karjääriredelil südikalt ülespoole. Jane ja Marek veedavad idüllilise õhtu kodus ja peavad plaani asutada koertekasvandus. Birgitil on peadpööritavaid uudiseid - saadaval on uus sari kunstküüsi.

seebikas "Eikellegi Kristin"

Eikellegi Kristin 146/220 Töölt naasnud Kristin kupatab Mareki psühholoogi juurde, aimamata mehe kindlat plaani edaspidi lapsesesaamist vältida. Kristo ülbusest kihvatunud Peeter nõustub talle tasuta soengut tegema. Jane veenab Airet avalikkusele oma uut töökohta avaldama. Rassel, kes lausa lömitab Birgiti naiselike võlude ees, lubab tal enda juurde kolida.

absurditeater

täiesti masendav on ikka dokumentidele pilte teha.käisin nimelt täna ark-is lootusega lõpuks ometi saada oma lubadele vähegi normaalse näoga pilt.eelmine kord sai tehtud ikka päris koletise pilt,aga kuna oli kiire,siis tuli nendega leppida. kuid nüüd on ju uus süsteem,et pead seal putkas istuma,kuskile kasti vahtima ja siis teeb aparaat ise sinust pilti.
algus on muidugi tore...mingi naise hääl seletab sulle kõik ilusti kuidas ja mida sa pead tegema...nii...ja läks...esimene katse.vaatan ilusti peeglisse,päris kobe,peaks asjalik pilt tulema,võibolla natuke liiga tõsine-mõtlen..ja varsti ilmubki pilt ekraanile...AAHHHHHHH!!!!what da fuck is that????mingisse kõverpeegliga tsirkusesse olen justkui sattunud...nii..nüüd on natuke aega,et valmistuda teiseks katseks...võtan jaki maha,sätin juuksed ilusti,sest eelmisel pildil tunduks nagu mingi orkaan oleks juustest üle käinud...ekraanile ilmub uus pilt...ja see pole lihtsalt võimalik:S see on veeeeeelll kohtuvam..appi!!!!jääb minu viimane lootus.kolmas pilt.nujah..nüüd on see siis selge ja tõestatud..mul on kõõrdsilmad!ahastuses valin kolmest halvast kõige vähem halva pildi,ning suundun letti muid toiminguid tegema...üks on kindel.peale politsei ei näe neid lubasid küll keegi...

seebikas "Eikellegi Kristin"

Eikellegi Kristin 145/220. Aire ei õigusta Silveri lootusi. Kristin saab endale juriidilise õiguse Doroninite pangakontole. Jane ja Marek T on baaris ning vindine Jane suudleb noormeest. Rassel otsustab asendada Peetri portree NYC pildiga. Rassel soovitab Kristinil Marekist rasedaks jääda. Kristo võtab üledoosi jooki ning helistab Airele.

pohhuism...

selline täiesti imelik tunne on peal.kui välja jätta tunded,mida tekitab minus tatine nina,mille hea meelega mõneks ajaks hoiule annaks kuskile,kuniks see närvesööv nohuperiood möödas on.aga see selleks..rääkisin aksessuaari prouaga juttu ja kurtsime teineteisele nagu tavaliselt kui väsinud me oleme ja kui raske elu ikka on..ja leidsin,et mul ikka nii palju asju vaja ära teha seoses kooliga ja muude asjadega ja siis samal ajal lappasin postimeest ning jäin lugema surmakuulutusi..ja mõtlesin,et näe,nendel inimestel ei ole vaja selliste mõtetute asjade pärast üldse muretseda ja korraks nagu tundsin isegi mingisugust kadedust:S ja siis tekkis selline pohhuismi tunne,et miks ma peakski muretsema nende asjade pärast.ega kui ma neid ära ei tee,jään ikka elama...meie surm pole nendega kõige vähematki moodi seotud.kuigi mingid seosed on vist kõikide asjade vahel.näiteks võin ma ju oma tööd ära viies,sattuda liiklusõnnetusse.või mida iganes.keeruline värk see maailm.
vahel tunnen end kui vana inimene.mõtlen nimelt liiga palju,..mida ma koguaeg räägin oma vanaemale,et ei tohiks teha..avastan end sageli analüüsimas kõiki liigutusi ja ütlemisi,mida keegi minu suunas on teinud,või tegemata jätnud.mõtlen tihti,kes ma kellelegi olen ja mida ma tema jaoks tegelikult tähendan.see ajab mu hulluks.nii tore oleks teise mõtteid lugeda...sest neid oskame me ikka päris hästi tegelikult varjata..
alates oma lõputöö kirjutamisest,millest on möödas juba 1,5 aastat, mõtlen ma iga päev surmale..seetõttu üritan oma tundeid võimalikult palju sõnadesse panna(kindlasti ka tegudesse),et peale minu surma teaks vähemalt minu musi,kui väga ma teda tegelikult armastan...millelgi muul ei peaks ju eriti tähtsust olema.sõnadel,mõelge me mis tahes, on tegelikult ikkagi väga suur jõud.mõnikord isegi suurem kui tegudel.me võime ju teada,et jah,ta vist armastab mind,aga kellele ei meeldiks neid sõnu kuulda?!ja veel toredam kui ta seda veel teiste ees kuulutab:)!
või peaks meil ka sellest pohhui olema?

nostalgia

oeh..äärmiselt sitt on olla.tervis veab järjekordselt alt. kurk on valus ja kondid kanged. nohust rääkimata.
aga eile hakkasin vaatama "vanu" pilte tüdrukuteõhtust jne. mõnus tunne tuli kohe sisse.see oli ikka üks tore pidu...kuni poisid tulid ja selle ära rikkusid;) aga kohe tuli isu teha veel üks selline saunakas. ja ainult naistele!!! nii,et kes on poolt?

jutuajamine

K says:
mida oleks mul öelda siis kui kõik on tasa. Mida oleks mul kuulda kui keegi ei räägi. Mida oleks mul näha kui keegi ei näita. Kas oleme kõik sõltuvuses üksteisest. Teineteisest. Kas me määratleme iseendid läbi teiste silmade, kõrvade, suu ja hinge. Kas on olemas üldse indiviid. Kas on olemas mina ja kas on olemas sina?tegelikult on see ka küsimus eraelust ja identieedist
me määrame iseennast läbi enda nime, soo, seksuaalse vajaduse jne
kuid mitte vähem tähtis ei ole ka see, kuidas me seome sidemeid üksteisega... ehk määratleme ennast selle läbi, missuguses seltskonans käime, kellega suhtleme sellega me näitame iseennast ja laseme teistel identifitseerida ennast
D says:
jep, nii need asjad käivadki.me ei oleks ju mitte keegi kui poleks teisi
K says:
inimene on sotsiaalne olend,osaliselt on ühiskond nii meid kasvatanud...surm saabub üksikuna
D says:
miks üksikuna?
K says:
ma ei tea, kas surres oleme üksikud või ükikuna olles sureme?
D says:
ma ei tahaks uskuda kumbagi...kui me sureme ühineme me teiste hingedega kes on juba surnud...seega ei saa me üksikud olla..või kui mitte seda uskuda,siis peale surma meid enam ei eksisteeri kui indiviidi...ja kas mitte-indiviid saab üldse üksik olla?ja miks peaksime me üksi surema..meid ümbritsevad ju igal pool inimesed...sel hetkel võime me ju üksi olla,aga see ei tähenda,et me üksikud oleme
K says:
aga kui sa ütled, et ilma teisteta pole me keegi... kas see ei oleks nagu surm
D says:
mille või kelle surm?
K says:
iseenda...vb isegi kitte surm selle traditsioonilises tähenduses,kuid sotsiaalne surm ja isiksuse surm
D says:
jah.,,saan aru mis sa mõtled...võibolla tõesti...üksinda ei ole ju mõtet eksisteerida...me ju eksisteerime ikkagi kellegi või millegi jaoks.või mitte?
K says:
kui arvata, et inimene on sotsiaalne olend.. mida ma usun, et ta on,siis küll
D says:
mis ta muud saaks olla?
K says:
üksik hunt keset metsa
D says:
selliseid inimesi on vähe,kui üldse
K says:
ühiskond vist nõuab nii, või vähemalt suunab inimest suhtlemisele
D says:
muidu me ju ei jõuaks kuskile oma eluga kui me ei suhtleks
K says:
aga miks me peamegi kuhugi jõudma?
D says:
aga sel juhul oleks me ju metslased
K says:
seda me oleme läbi ajaloo olnud ka varem..aga ilma suhteta on raske tunda armastust ja ilma armastuseta elavatest inimestest on mul kahju
D says:
aga kujutaks sa ette kui me praegu kõik lõpetaks suhtlemise?maailm saaks ju otsa
K says:
saaks küll, jah
D says:
jah,seda küll..kui veidi poeetilisemalt asjale läheneda... kelle või mille vastu sina armastust tunned?
K says:
siin põrkume kohe küsimusele, et mis on armastus
võib öelda, et ma armastan sind, et ma armastan ema, isa venda
D says:
kuhu me siis oma jutuga nüüd jõudsimegi?
K says:
armastus
D says:
on kõige alus?
K says:
ma ei tea...
D says:
ma usun et on
K says:
ma usun, et armastusel on väga tugev jõud
D says:
jah
K says:
ja see on hea
D says:
kahju aind et ka kurjusel on suur jõud
K says:
ehk ta tasakaalustab.nt ei saa ühiskond eksisteerida ilma kuritegevuseta, sest siis oleks töötuid väga palju
D says:
positive thinking

hmmm...

mäletan kui hakkasime maq`ga alles koos elama.või õigemini mitte päris koos,vaid kui ta tasapisi hakkas öid minu ihaste kodus veetma. kohutavalt harjumatu oli järsku kellegagi voodit jagada ning sageli ei puhanud ma seetõttu ennast üldse välja. ajad möödusid ja tundsin,et ma ei saa ilma temata üldse magada.nii tühi ja kõle oli voodi. hea oli kellegi kaissu pugeda ja end turvaliselt tunda. ärasõidud aga sagenesid ja sel suvel olen teda üldse vähe näinud.enda üllatuseks olen aga avastanud,et need üksikud ööd,mis ta kodus veedab mõjuvad mu unele natuke häirivalt. ma kohe mitte ei oska enam kahekesi magada:S loodetavasti see muutub, kui ta rohkem kodus hakkab taas viibima...

soojus

tervelt aasta võttis aega,et endale lõpuks töö juurde laua alla soetada radiaator! tahaks loota,et nüüd on külmetamisel lõpp. seda on võibolla raske uskuda,aga isegi kõige soojemal suve päeval istusin ma oma koha peal ja olin mässitud oma mitteniivõrdsoojakampsunisse.ja ikkagi oli mul KÜLM!!!!kuid eile viskas mul ikka kopa nii ette,et ütlesin bossile,et mul on seda radiaatorit sealt arhiivist vaja mis mattunud kastide taha..olin teda seal ikka aegajalt piilumas käinud ja salajas unistanud,kuidas ta mind kunagi soojendama hakkab.no ja siis sukelduski mr.sander 5 minutiks pahna sisse radiaatorit otsima ja välja tirima. muutusin juba vahepeal närviliseks,sest mingeid hääli sealt ruumist ei kostunud ja kartsin,et minu radiaatoriga on juba juhtunud midagi kui ühtäkki ilmus võidurõõmsalt mr.sander ukse peale radiaator käes. veeretasin ta siis suure tuhinaga kohe oma laua alla, kuid oh häda.mitte kuskile ei olnud seda otsa pista,sest kõik pistikud töötavad suure ülekoormusega ja kõigile neid lihtsalt ei jätku. seepeale tormasin tartu kaubamajja endale varesepesa ostma ja tõdesin,et kaubamaja näeb ikka väga armetu välja juba..letid hakkavad hõredaks jääma.kuid õnneks leidus neil veel pesasid.no ja kõige selle tulemusel istun ma nüüd oma armsa laua taga ja tunnen kuidas soe õhk minu jalgu paitab ja tänu füüsika seadustele ka kõrgemale tõuseb sealt. ahjaa..lähemalt uurides üllatusin positiivselt, et mul on kohe nii vinge radikas,et kui tahan võin ta panna ka puhuri funktsioone täitma.seda teenust kasutan ma arvatavasti talvekuudel, mis loodetavasti nii pea ei saabu.
tänane päike annab jälle lootust,et ehk tuleb veel mõned soojemad päevad. nii väga tahaksin seda.kuigi välja minnes võib tõdeda,et pole see päike ka midagi nii soe enam.aga siit pläsku aknast välja vaadates ja nähes päikest ning samal ajal sooja õhku laua alt saades võib täitsa ette kujutada,et väljas võiks päikese vanne võtta;)
kõige "toredam" asi oli muidugi täna hommikul tõdeda, et meie uus armas perekonnaliige NY on õpetanud Giole vanad trikid selgeks. nimelt arvab Gio nüüd,et kuna NY pissib tuppa, miks siis tema peab väljas kogu aeg käima?!nii tore on ju tuppa pissida...loodame,et see talle harjumuseks ei saa..

veel natuke armastusest

the wait

It seemed
like years
before
I picked
a bouquet
of kisses
off her mouth
and put them
into a dawn-colored vase
in my heart.

But
the wait
was worth it.

Because
I
was
in love.


- richard brautigan

armastus

lugesin paar päeva tagasi artiklit armastuse kohta, mis tekitas minus mingil määral mässumeelsust.tahaksin autorile ja teadlastele nii mõneski osas vastu vaielda. võibolla elan ma mulli sees,kuid usun siiralt,et armastus võib ka igavesti kesta. nimelt väidab see artikkel,et armastuse keskmine eluiga on 3 aastat:S olevat teine teaduslikult kinnitust leidnud fakt.
Räägitakse, et armastuse teiseks aastaks suhted muutuvad, pehmenevad. Te tunnete teineteist juba niivõrd hästi, et oskate lugeda mõtteid ja aimate õhust, mida teine öelda kavatseb. Te olete kui üks tervik, kuid intiimseid hetki on jäänud harvemaks.
no miks peaks intiimseid hetki vähemaks jääma?millepärast siis üldse inimesed abielluvad kolme,nelja või seitsme ja isegi viieteist aasta möödudes?kui kirge ja armastust enam pole,miks inimesed siis ikkagi koos on?kas harjumusest,kartusest üksi jääda? aga kui tead,et kõigi inimeste suhetes saab kolme aasta möödudes armastus otsa ja tuleb uus armastus leida, siis ei peaks ju olema ka kartust üksi jääda.sest leidub ju täpselt samasuguseid inimesi,kellega enamvähem ühel ajal peaks uue otsingule suunduma.ja milleks üldse vaeva näha suhte arendamisel kui tead,et see ei vii sind nagunii mitte kui kusagile.
Teaduslikuks minnes pole armastus muud kui teatud hormoonide, nt dopamiini, noradrenaliini, prolaktiini, oksütotsiini jt hulga suurenemine organismis.. Mõnusaid aistinguid kutsub aga esile pisike FEA molekul — fenüületüülamiin. Tänu sellele tunneme nii kirge kui eufooriat. Omalaadseks oopiumiks on aga endorfiinid, mis meid õnneuimas hõljuda lasevad.
Kuiva statistikasse arvestades kestab kirg keskmiselt 317 ja pool päeva, nii et isegi vähem kui aasta!
arusaamatuks jääb see,et miks siis kolme aasta möödudes ei võiks neid hormoone ikka veel suurenenud hulgal olla?mis hetkest nende hulk kahanema hakkab ning kas neile on peale märgitud BEST BEFORE???samas võiks ju nende realiseerimisaja möödudes mitte otsida kedagi uut kellesse armuda,vaid mängida hormoonidele kerge vingerbuss ja armuda samasse inimesse kellesse oldi juba varem armunud.nii võiks ju armastus kesta terve igaviku.
samas ei usu,et see kõik vajalik oleks.teadus muudab armastuse kuidagi liiga kommertslikuks minu jaoks.jään siiski oma veendumuse juurde(mul on ju ikkagi 5 aastat kogemust;)),et armastus võib kesta igavesti ning kuni surm meid lahutab! ning nagu minu isa pulmas ütles, loodame et see armastus kestab ka hauas edasi kus meie luud ja kondid teineteise poole kisuvad ja hinged üksteist taas üles leiavad.
armastan sind minu musi!igavesti!

jälle üks kolmapäev

tänane päev kohe oskab mind närvi ajada...eriti kohe oskavad mind ärritada delfi kommentaatorid kes ise ei tea asjast mitte kui midagi,aga sellegi poolest peavad end maailma targimateks inimesteks ja kes ise teevad elus kõik alati õigesti ja just nii nagu peab ja teised neilt ootavad.
teiseks ärritavaks teguriks on minu "armas" kool, kes õpingukorraldusest ei tea ikka mitte sittagi. vähemalt mis puudutab kaugõpet. täiesti ajukas on ju loota,et õpilane registreeriks end reedeks ainetele, kui tal puudub igasuguse ettekujutus tunniplaanist ja loetavatest ainetest. kas pean neid ise välja nuputama?ja muidu on "tore",et sain alles eile teada,et pean juba see reede koolis loengupinke nühkima.täit tunniplaani ei ole nad siiani suutnud üles riputada. loodan,et nad vähemalt selle välja on mõelnud.
tänase päeva puhul jään lootma õhtu helgemale poolele.sest siis tuleb meie perekonda uus liige,keda kõik nii pikkisilmi on oodanud ja eriti gio;)kuigi tal pole tema olemasolust arvatavasti mitte mingitki ettekujutust.aga nalja hakkab kindlasti saama...ja kosele tuleb ka täna minna.juba praegu jookseb suu vett mõttest puude otsast tooreid õunu võtta.no ja natuke tuleb konte ka liigutada,aga pärast on kindlasti hea tunne jälle...nagu alati.
päike võiks paista otse kontori laest. küll see oleks mõnus ja soe tunne.