pohhuism...

selline täiesti imelik tunne on peal.kui välja jätta tunded,mida tekitab minus tatine nina,mille hea meelega mõneks ajaks hoiule annaks kuskile,kuniks see närvesööv nohuperiood möödas on.aga see selleks..rääkisin aksessuaari prouaga juttu ja kurtsime teineteisele nagu tavaliselt kui väsinud me oleme ja kui raske elu ikka on..ja leidsin,et mul ikka nii palju asju vaja ära teha seoses kooliga ja muude asjadega ja siis samal ajal lappasin postimeest ning jäin lugema surmakuulutusi..ja mõtlesin,et näe,nendel inimestel ei ole vaja selliste mõtetute asjade pärast üldse muretseda ja korraks nagu tundsin isegi mingisugust kadedust:S ja siis tekkis selline pohhuismi tunne,et miks ma peakski muretsema nende asjade pärast.ega kui ma neid ära ei tee,jään ikka elama...meie surm pole nendega kõige vähematki moodi seotud.kuigi mingid seosed on vist kõikide asjade vahel.näiteks võin ma ju oma tööd ära viies,sattuda liiklusõnnetusse.või mida iganes.keeruline värk see maailm.
vahel tunnen end kui vana inimene.mõtlen nimelt liiga palju,..mida ma koguaeg räägin oma vanaemale,et ei tohiks teha..avastan end sageli analüüsimas kõiki liigutusi ja ütlemisi,mida keegi minu suunas on teinud,või tegemata jätnud.mõtlen tihti,kes ma kellelegi olen ja mida ma tema jaoks tegelikult tähendan.see ajab mu hulluks.nii tore oleks teise mõtteid lugeda...sest neid oskame me ikka päris hästi tegelikult varjata..
alates oma lõputöö kirjutamisest,millest on möödas juba 1,5 aastat, mõtlen ma iga päev surmale..seetõttu üritan oma tundeid võimalikult palju sõnadesse panna(kindlasti ka tegudesse),et peale minu surma teaks vähemalt minu musi,kui väga ma teda tegelikult armastan...millelgi muul ei peaks ju eriti tähtsust olema.sõnadel,mõelge me mis tahes, on tegelikult ikkagi väga suur jõud.mõnikord isegi suurem kui tegudel.me võime ju teada,et jah,ta vist armastab mind,aga kellele ei meeldiks neid sõnu kuulda?!ja veel toredam kui ta seda veel teiste ees kuulutab:)!
või peaks meil ka sellest pohhui olema?