armastus

lugesin paar päeva tagasi artiklit armastuse kohta, mis tekitas minus mingil määral mässumeelsust.tahaksin autorile ja teadlastele nii mõneski osas vastu vaielda. võibolla elan ma mulli sees,kuid usun siiralt,et armastus võib ka igavesti kesta. nimelt väidab see artikkel,et armastuse keskmine eluiga on 3 aastat:S olevat teine teaduslikult kinnitust leidnud fakt.
Räägitakse, et armastuse teiseks aastaks suhted muutuvad, pehmenevad. Te tunnete teineteist juba niivõrd hästi, et oskate lugeda mõtteid ja aimate õhust, mida teine öelda kavatseb. Te olete kui üks tervik, kuid intiimseid hetki on jäänud harvemaks.
no miks peaks intiimseid hetki vähemaks jääma?millepärast siis üldse inimesed abielluvad kolme,nelja või seitsme ja isegi viieteist aasta möödudes?kui kirge ja armastust enam pole,miks inimesed siis ikkagi koos on?kas harjumusest,kartusest üksi jääda? aga kui tead,et kõigi inimeste suhetes saab kolme aasta möödudes armastus otsa ja tuleb uus armastus leida, siis ei peaks ju olema ka kartust üksi jääda.sest leidub ju täpselt samasuguseid inimesi,kellega enamvähem ühel ajal peaks uue otsingule suunduma.ja milleks üldse vaeva näha suhte arendamisel kui tead,et see ei vii sind nagunii mitte kui kusagile.
Teaduslikuks minnes pole armastus muud kui teatud hormoonide, nt dopamiini, noradrenaliini, prolaktiini, oksütotsiini jt hulga suurenemine organismis.. Mõnusaid aistinguid kutsub aga esile pisike FEA molekul — fenüületüülamiin. Tänu sellele tunneme nii kirge kui eufooriat. Omalaadseks oopiumiks on aga endorfiinid, mis meid õnneuimas hõljuda lasevad.
Kuiva statistikasse arvestades kestab kirg keskmiselt 317 ja pool päeva, nii et isegi vähem kui aasta!
arusaamatuks jääb see,et miks siis kolme aasta möödudes ei võiks neid hormoone ikka veel suurenenud hulgal olla?mis hetkest nende hulk kahanema hakkab ning kas neile on peale märgitud BEST BEFORE???samas võiks ju nende realiseerimisaja möödudes mitte otsida kedagi uut kellesse armuda,vaid mängida hormoonidele kerge vingerbuss ja armuda samasse inimesse kellesse oldi juba varem armunud.nii võiks ju armastus kesta terve igaviku.
samas ei usu,et see kõik vajalik oleks.teadus muudab armastuse kuidagi liiga kommertslikuks minu jaoks.jään siiski oma veendumuse juurde(mul on ju ikkagi 5 aastat kogemust;)),et armastus võib kesta igavesti ning kuni surm meid lahutab! ning nagu minu isa pulmas ütles, loodame et see armastus kestab ka hauas edasi kus meie luud ja kondid teineteise poole kisuvad ja hinged üksteist taas üles leiavad.
armastan sind minu musi!igavesti!