hmmm...

mäletan kui hakkasime maq`ga alles koos elama.või õigemini mitte päris koos,vaid kui ta tasapisi hakkas öid minu ihaste kodus veetma. kohutavalt harjumatu oli järsku kellegagi voodit jagada ning sageli ei puhanud ma seetõttu ennast üldse välja. ajad möödusid ja tundsin,et ma ei saa ilma temata üldse magada.nii tühi ja kõle oli voodi. hea oli kellegi kaissu pugeda ja end turvaliselt tunda. ärasõidud aga sagenesid ja sel suvel olen teda üldse vähe näinud.enda üllatuseks olen aga avastanud,et need üksikud ööd,mis ta kodus veedab mõjuvad mu unele natuke häirivalt. ma kohe mitte ei oska enam kahekesi magada:S loodetavasti see muutub, kui ta rohkem kodus hakkab taas viibima...