aasta ja üks päev

njah, mõtlesin täna, et peaks üle pika pika aja blogi uurima, et mida ka rahvas kirjutab..ja seejuures märkasin ka, et ise olen viimase sissekande teinud täpselt aasta ja üks päev tagasi. uskumatu:) selle ajaga on nii mõndagi siin ilmas jõudnud juhtuda...
üleeile patut vannitades libises ta nati mu käe pealt ära ja kukkus külili vanni. kuigi ta isegi mitte vee alla ei läinud, ehmatas ta sellegipoolest. ja mina omakorda. ta nuttis nii kõvasti,et palju ei jäänd puudu,et ka mina nutma hakkaksin. proovisin siiski laulda talle selle asemel. ning see vähemalt rahustas teda. selle peale ma muidugi mõtlesin,et mina ei lähe kuskile kooli neljapäeval, et oma lapse kõrvalt ei kavatse ma kuskile lahkuda...kuid eile ma siiski vedasin end kooli, kuigi keskenduda loengus on siiski veidi raske, mõtted koguaeg tema peal ja kuidas ta ikka ilma minuta hakkama saab ja miskipärast arvan ma,et ta saab väga hästi aru,et ma minema olen läind ja siis ta on mu peale pahane. aga loodame,et siiski nii ei ole.
need väikesed inimesed on ikka täielikud imed. ma lihtsalt armastan teda iga päevaga üha rohkem ja rohkem ning kui see nii jätkub,siis ma ei teagi mis minust saab niimoodi:)
hmm,täna on reede. enamus tuttavaid ja sõpru panevad pidu kuskil. või lihtsalt chillivad. ma isegi ei tunne sellest väga puudust. kui patut õhtul magama panna ja talle otsa vaadata, siis tead, kus on sinu koht ja kellele sa kuulud. ja see on maailma parim tunne.