tuh-tuh minek! uude ellu...

Olen kümme päeva elanud elu,mida võikski elama jääda.Reaalsusesse on väga raske tagasi pöörduda ja ega ei tahagi.Siit lahkudes, lahkusin ma nii mõnestki asjast ja kuigi see oli raske hakkas jälle teisest küljest kergem,sest lihtsalt jõudu ei jätkunud enam tuuleveskitega võidelda. Milleks tõestada midagi,mida nagunii ei usuta ja mida ei tahetagi uskuda.Sest kõik on juba ammu ilma ju nendes peakestes välja mõeldud. Ja halba on alati kergem uskuda. Aga jah.See teema on küll ennast minu jaoks täiesti ammendanud.Ja eks igaüks valib ise oma tee ja keda ning mida ta seal kohtab.Ja usun,et on olemas ka selliseid inimsuhteid,kus ei pea ennast koguaeg tõestama ja laskma ennast materdada ja järeljooksma ja ma ei tea mida veel.Ning olema koguaeg valmis ainult siis,kui kellelgi on midagi vaja.Mõttetu.
Aga mäed on need mis mind kutsuvad ja kõik sinna juurde kuuluv ka.Ma arvan,et ma võiksin hakata mägede kunniks,et neid valitseda ja lasta neil mind mingil määral valitseda. Lihtsalt see vabaduse ja puhtuse tunne,mis on sinu sees,kui tuhised mööda kõrgemat tippu kõrgtatrates on lihtsallt kirjeldamatu. Ja kakao rummiga teeb ka mõnusalt soojaks seest.
Mõtlesin seal nii mõnedki mõtted selgeks.Ja see pakkus mulle rahuldust.Ma olen nüüd parem inimene.Ja seda ka enda vastu.Mis ongi kõige tähtsam ma arvan.