nõustudes jane kirjapanduga on tõesti koguaeg selline tunne,et ees on ainult ummikud.ja mitte mingit väljapääsu ei paista olevat.tundub ehk ülekohtune,aga olen Jumalas väga pettunud.sest mulle ei mahu pähe,kuidas on võimalik teatud inimestega nii käituda ja neile nii palju piina ja kannatusi põhjustada kui nad lihtsalt on või olid maailma kõige paremad inimesed. sellist armastust ja heatahtlikust kõige ja kõigi suhtes on raske kuskilt leida..
abituse tunne on peal.nutt kipub iga minuti tagant kurku.kas siis tõesti ei saa midagi teha???üks suur suur suur must pilv on peakohal ja nii pea ta ei lahku.kui üldse kunagi.millelgi ei näi mõtet olevat ja tahtmist midagi teha pole juba ammu.nüüd veel enam.
ah.sõnad on kurgus kinni.nii palju tahaks öelda ja samas jälle...kurbus võiks siin maailmas olemata olla.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar